Бригада (Brigada)

[P.Gualtieri]

Proloog

7. jaanuar, 2012.

Päev pärast mu kahekümne teist sünnipäeva. Mul on tunne nagu keegi vasardaks seestpoolt mu kolpa. Kurku tungib rõve okserefleks, kuid ma surun selle alla. Proovin asjatult eilse pilte kokku panna, kuid keskendumine ajab vaid vasaramehe mu peas veel rohkem marru. Ma pole kindel, kus asun. Uurin veidi räämas korteris ringi. Igal pool vedelevad pudelid, riided, toidujäänused ja veel sada asja. Diivanil magavad kaks naisterahvast. Täitsa pandavad raamid. Kuskil on kuulda tugevat norskamist, kas korteri omanik?
Kontrollin oma taskuid. Mul on telefon alles, kuid mitte kuradi ühtegi rubla. Lükkan käega räpase kardina eemale ning vaatan välja. Kuskil Moskva äärelinnas? Ma ei tea. Hakkan vaikselt muretsema juba. Tuppatunginud päikesekiired paljastavad diivanilaual asuvad asjad. Rahapatakas, kott valge pulbriga, paar süstalt, pudelid. Blä, seal kotis on vist oma 300-400g ja rahapatakas piisavalt jäme, et ka kõige ausam miilits ebaausale teele pöörata. Mul on kaks varianti. Esimene variant – ma lähen välja ilma rahata, totaalselt eksinud ning ilmselt oma kodust mitmete kilomeetrite kauguse. Teine variant – ma võtan raha ja koti koos valge sisuga ning tõmban siit kuradi sitasest korterist lesta. Sellel päeval tegin ma oma elu kõige suurima vea. Või vähemalt tol ajal ma seda arvasin. Ma valisin variandi number kaks. Siit saab alguse minu, Roman Markoffi, lugu.


23. jaanuar 2012.

Ma jooksen mööda Moskva kõrvaltänavaid. Sammud kajavad tuhmide mütsatustega mulle vastu. Need pole ainult minu sammud. Tagapool jooksevad kaks tursket tüüpi mulle järgi. Variant kaks – oi blä kuidas ma seda kahetsen. Ma jõuan äkitselt ristmikule ning hüppan suure hooga üle taksokapoti ning lippan kiirelt üle tiheda liiklusega tänava. Ma pean oma kaitseinglit tänama, sest kaks kappi mu seljataga jäävad liiklusmöllu kinni ning mina ei ole kellegi esiaknasse paisatud. Ma tean kuhu ma pean minema ning värisevad jalad mu sinna ka viivad.


24. jaanuar 2012.

Ma astun Moskva lennujaama. Lend Los Santosesse väljub tunni aja pärast. Katsun hajameelselt oma põuetaskut veendumaks, et mu varastatud raha pole ära kadunud. Ma teen seda viimasel ajal tihti. Mul on selleks hea põhjus, sellist summat ei ole ma kunagi enda käes hoidnud ning seda tunnet, kui sul on palju raha, ei taha ma kaotada - kunagi. Ma tean nüüd täpselt mida ma tegema pean USA-s.
Mu mõttelendu katkestas kena naishääl kõlaritest, kes palus reisijaid Los Santose lennule.
Попрощайтесь с Россией (Hüvasti Venemaa)!


((Teen siis väikese sissejuhatuse, varsti teine osa, kus kohtun Aleksandriga ning siis saab juba lugeda ning näha meie hetkelisi tegevusi. Lisaks loodan veel täna kõigi rõõmuks mingeid pilte siia toota.))

[ScooBy*]

Vot see on maffia, kuule kirjuta raamat

[Dmitri_Belov]

Ma vaatan jah ,et see on talent meil

[P.Gualtieri]

Proloog II


24. jaanuar 2013

Ma kõnnin mööda Los Santose tänavaid, ilm on talumatult palav, isegi õhtu kohta. Täpselt üks aasta on möödunud mu saabumisest USA-sse. Mu tuju on suhteliselt nullis, olen samas seisus, mis Venemaal. Mul pole nutsu, korralikku elamiskohta ega nelja ratast perse all. Kurat mul pole isegi kahte ratast. Järjekordselt otsin ma lohutust pudelist. Blät see on nõiaring ja mul vaja sellest vabaneda. Siiski leian end järjekordselt baarist. Mulle jääb silma üks mees, kes ilmselgelt pole kohalik. Ühtäkki satume me rääkima. Minu suureks rõõmuks tuleb välja, et ta on venelane – nimeks Aleksandr Demjanov. Me surume kätt ning nagu õiged venelased ikka jätkame vestlust pitsi taga. Me võtame Aleksandri masina, milleks on luksusmaastur, ning sõidame ta maja poole. Blä, mu silmad omandasid tema maja nähes sama suured mõõtmed, kui see pudelipõhi milleni me üsna pea jõuame.

Maja ise on hiiglaslik, kuid ma ei lasku väga detailidesse. Ütleme, et luksuslikkusest puudust ei tule. Sees olles avame viinapudeli ning mida lõpupoole, seda vabamalt me vestleme. Ühtäkki olen ma talle jutustamas enda lugu. Sasha kuulab mu loo ära ning siis lausub laused mis löövad mu pahviks. Hetke olen sõnatu ning siis annan talle enda nõusoleku ja lojaalsuse. Sellest hetkel muutub mu elu Los Santoses täielikult. Me vestleme veel tükk aega. Mulle meeldib Aleksandr, ta on nagu õige venelane ikka – kõva temperamendi ning ropu suuvärgiga. Samas ma nägin kohe ära, et tegu on mõjuvõimsa ja autoriteetse inimesega, kelle kätesse võib vajadusel enda elu usaldada. Igaljuhul pikk jutt on sitt jutt – Sasha on nagu ameeriklased ütlevad „stand up guy“, ning ükspäev pöördun mina ilmselt tema poole sõnaga "брат".

[P.Gualtieri]

((Kerge sneak peak meie praegustele tegemistele, ehk siis vaatame proloogist tulevikku. Vabandan ette ära, et pildid pole just parimad, kuna pole hetkel mod-e ega enb-d peal. Varsti on oodata ka kvaliteetset kraami. Lisaks nimed, ärge neid tähele pange.))


Me jõudsime enda villasse. Haav veritses tohutult ning ma pidin kuuli eemaldama ning õmblema. Raisk, mu käed värisesid nagu haavalehed orkaani käes ning ma avasin suure viinapudeli. Me mõlemad panime mitu korraliku klõmmi alla. Käte värisemine muutus väiksemaks ning pudelist julgust ammutades surusin ma tangid Sasha kuulihaava. Ta küll röökis ning karjus, isegi lõi mind, kuid kätte ma selle kuuli sain. Ammutades pudelist veel seda imelist jooki, valasin ma seda sisu ka haavale puhastades seda. Seejärel, nii osavalt kui ma vähegi oskasin hakkasin ma õmblema.




Tuhat mõtet jookseb korraga mu peast läbi. Ma olen ühteaegu vihane, kurb, rõõmus ning mitu emotsiooni veel. Raisk, mu pea on nagu sipelgapesa, mille 6 aastane poiss on oma pulgaga laiali peksnud. Mu mõtted jooksevad samamoodi nagu need sipelgad vudivad. Ma tapsin mendi, mitte ainult mingi sõõrikuid õgiva patrullmendi vaid FBI liikme. Aga ma pidin. Ta lasi Sashat jalga ning kui mina poleks tegutsenud, oleks ehk me mõlemad surnud või konutaks kongis. Ma ei lepi kummagagi. Seega ma avasin tule ning tühjendasin oma käsika salve tema pihta. Ta suri silmapilkselt. Me ei jäänud passima ning lahkusime noosiga, mille me röövisime.






Raisk oli see alles õhtu.


((sorry pildi suuruste pärast ka, hiljem parandan))

[Sponsored content]